Juhtimiskirjandus näitab, et juhiroll on muutunud üha keerulisemaks – juhtidelt oodatakse võimeid, mis ulatuvad kõigi oskusskaalade äärmustesse ja katavad ka kõik nendevahelise. Tundub, justkui polekski enam selgeid piire ega kindlaid struktuure.

Juhtimisuuringute teadlase ja koolitajana tähendab see minu jaoks raskust sõnastada konkreetseid õppetunde või parimaid praktikaid. Juhtimine on tänapäeval varasemast palju subjektiivsem, kogemuspõhisem, situatsiooniline ja kontekstist sõltuv, nõudes juhilt tohutut otsustusvõimet, iseloomu ja eneserefleksiooni oskust.

Ülekoormatud: minu põlvkond on tehnoloogilise arengu tempo tõttu ülekoormatud. Oleme oma elu jooksul näinud üleminekut mustvalgest televiisorist, lauatelefonist, kirjutusmasinast ja tavapostist värvilise televiisori, mobiiltelefoni, arvuti ja e-kirjadeni – ning nüüd on meil tehisintellekt!

Tänulik: kasvasime üles sõjajärgse põlvkonna käe all, kes ehitas ühiskonna uuesti üles. Lapsepõlves oli meil väga vähe võimalus. Restoranis käimine, kontserdid, uued riided ja karastusjoogid olid haruldane luksus. Me mängisime õues koledates, aga väga praktilistes riietes. Hea külg oli see, et inimesed olid omavahel palju võrdsemad ja kogukonnatunne ei olnud defitsiit. Me igatseme seda … ja samas tunneme suurt tänutunnet kõige eest, mis meil praegu on.

Autoritaarse juhtimisstiili lapsed: kui olime noored, ei vaidlustanud keegi õpetajaid, politseinikke ega juhte – ega ühtki autoriteeti. Olime kuulekad ja kergesti juhitavad … ning üllatus-üllatus – mitte just väga uuenduslikud ega piire nihutavad.

Minu doktoritöö juhtimisest võitis rahvusvahelise SEFI parima doktoritöö auhinna. Uurimus tõi esile, kui keerukad ja vastuolulised on juhtidelt nõutavad oskused ja omadused. Juhtimisuuringute teadlasena olen näidanud, kui oluline on juhi hariduse terviklikkus – et see ei piirduks erialase pädevusega, vaid hõlmaks ka emotsionaalseid ja sotsiaalseid oskusi.